Olen lõpetanud igasuguse raiskamise asjadele, mida ma tegelikult ei vaja. Üks hea nipp on olnud see, et ma ei jäta endale eriti vaba raha. Enamiku sellest annan naise kätte. Nii on palju lihtsam vältida mõttetuid oste, sest mis seal salata, mulle meeldivad ka emotsiooniostud.

Naine raha niisama välja ei anna, mis sinna juba hoiule antud. Seega, kui midagi tahan, pean põhjendama, miks seda vaja on. Ausalt öeldes hoiab see mind päris hästi kontrolli all.

Täna juhtus üks naljakas lugu.

Just mõtlesin sellele, kuidas mul tegelikult raha eriti ei olegi. Siis helises telefon.Kuule, anna 60 euki võlgu. Viiendal saad tagasi. 😊

Ütlesin, et kahjuks ei saa. Mul ei ole lihtsalt raha. Andsin viimased papid naise kätte ja endal on kontol üks euro….mõtlesin, et see on täiesti normaalne põhjendus.

Aga võta näpust…pool tundi hiljem helistab uuesti, ’’kas sa kandsid raha juba ära?’’

Ütlesin veel kord, et päriselt ka, mul ei ole raha, mida välja laenata.

See sama tegelane laenas mulle mõni aeg tagasi oma redelit, sest endal mul ei ole. Toimetasin täna köögis ja järsku vaatan aknast, vana jalutab õue peal ja tassib oma redelit minema. Mitte sõnagi ütlemata.

Tegelt hiljuti laenasin talle 300€ ja viiendal pidi tagasi maksma ning kuuendal küsisin, noh, kus raha on? Vastas: aa no ma vaatan homme teen ülekande 😊ok, kiire oli saamisega aga tagastamisega ilmselgelt mitte.

Aga tagasi tänasesse, No mida asja? Et, kui võlgu ei saa, siis viid redeli minema, ja näitad oma meelsust?

Varem oleksin ilmselt selle 60 eurot kuskilt välja võlunud. Oleks tahtnud olla ’’hea inimen’’ aga täna ei olnud mul seda võimalust ja ausalt öeldes ei tunne ma ennast selle pärast üldse halvasti. Mõtlen lihtsalt, mis krdi lasteaed see on.

Kui kellelegi ei mahu pähe, et sul päriselt ei ole raha, siis see ei ole enam sinu probleem.

Päikest!