Ärkasin täna üles ja kuidagi rahutus oli sees. Ma tean täpselt, miks see tunne mind kimbutas. Eks ikka sellepärast, et ma tahan kõike kohe, praegu ja kiiresti. Mulle, kui üsna ettevõtlikule inimesele, meeldib näha progressi. Tegelikult ma lausa armastan seda. Ma tahan näha tulemust ja ma tahan ära teha seal, kus enamus laiskvorste diivanile maandub ja kõik tulevikku lükkab.

Täna hommikul oli ärevus peal ja selle vastu on mul üks kindel rohi – tuleb minna jooksma. See aitab teha restardi. Jooksmise ajal ei mõtle sa enam kõigele sellele jamale, mis enne peas keerles. Mõtlesin jooksu alguses, et okei, davai, jooksen ja mõtlen oma plaanid läbi. Lõpetasin jooksmise ja mõtlesin… oot, millest ma üldse mõtlesin? Eks ikka sellest, kuidas see vahemaa võimalikult kiiresti ära joosta. 😄

Aga tegelikult tahtsin täna rääkida ühest oma ohtlikust omadusest. Mõtlesin, et jagan seda sinuga ka. Äkki tunned ennastki ära.

Olen pannud tähele, et mida paremaks läheb minu eluolu või finantsseis, seda pimedamaks ma muutun. Toon lihtsa näite. Oletame, et kuu lõpp on rahaliselt keeruline. Mis iganes põhjusel. Emotsioonid on teised, kõik tundub kallis ja oled natuke ängi täis.

Siis saabub palgapäev. Popsti. Need mured ei olegi enam nagu mured. Need jalutavad lihtsalt minema… ja tulevad paari nädala pärast tagasi. Sisuliselt on see peaaegu palgast palgani elamine. Ei… tegelikult on see isegi liiga optimistlik väljend.

Minul on see ohtlik omadus, et kui elu läheb natukenegi paremaks, lähen kohe liiga optimistlikuks. Tegelikult on muutused alles mikroskoopilised, aga minu aju tähistab juba võitu.

See mugavus… nimetame seda nii. Või poliitiliselt korrektsemalt – lühiajalise olukorra liiga optimistlik hindamine (mõtlesin selle targa kirjelduse ise välja 🙂 ). Ja vot see põhjustabki jama. Kõik tundub korras olevat, aga piisab ühest ootamatusest ja oled jälle pikali.

See on kindlasti üks asi, millega ma tahan tööd teha. Ma pean õppima oma olukorda realistlikumalt hindama ja vaatama ka tulevikku, isegi siis, kui täna on hea.

Mäletan hästi lapsepõlvest, et meil oli ka päris keeruline. Kui ema sai palga või lapseraha, oli tal sel päeval kohe parem tuju. Seda julgen ma küll väita. 😊 Aga mõned nädalad hiljem oli jälle stress. Mõte käis selle ümber, mida lauale panna. Eks sealt on ilmselt midagi ka minusse kaasa tulnud.

Mul oli ka üks sõber. Tema oli ikka konkreetne vend. Palga sai kätte reedel ja esmaspäevaks võis juba suitsu või raha laenata küsida. 😄