Tere, hea lugeja!

Või noh… kui ma seda praegu valjusti ütleks, siis ilmselt kajaks. Tundub, et olen siin veel täitsa üksi. Aga mis seal ikka, alustame.

Mõtlesin, et räägin kõigepealt sellest, kuidas ma üldse olen jõudnud sinna, et mul on täna 28 148 € kohustusi ja kuhu see raha tegelikult läinud on. Ilmselt mõni loeb seda ja mõtleb, et ”kuidas kurat saab nii palju laene võtta?”. Samas leidub kindlasti ka neid, kes ütlevad, et “köömes, pole ju midagi erilist.”

Kõigepealt üks täpsustus. Tegelikult on mul kohustusi rohkemgi, aga kodulaenu ma sellesse eesmärki ei arvesta. Minu jaoks on kodulaen ja väikelaen, krediit või muu taoline kaks täiesti erinevat asja. Õnneks on minu kodulaenu jääk pigem väiksem kui keskmisel. Ostsin oma kodu rohkem kui kümme aastat tagasi ja siis olid hinnad ikka hoopis teised.

Kui kooli lõpetasin ja tööle läksin, oli mul üks kindel eesmärk, saada oma kodu. Olin mõnda aega vanemate juures elanud ja ütlen ausalt… väga meeldiv see ei olnud. Seega hakkasin otsima võimalikult soodsat maja. Olin näinud, kui palju pidi isa pingutama, et oma kodulaenu maksta, ja tahtsin iga hinna eest vältida liiga suurt koormat, mida kanda. Samas tahtsin, et oleks koht, kuhu saaks kohe sisse kolida.

Lõpuks leidsingi. 58 000 eurot. Tunne oli hea. Võtsin oma seitse asja, ehk hambaharja, hambapasta ja mõned muud vidinad ning kolisin sisse. 😊

Esimene talv andis aga päris korraliku laksu vastu kukalt. See maja ei pidanud absoluutselt sooja. Võisid õhtul kütta nii, et pliidiraud oli punane, aga hommikul võisid kraanikausist leida külmunud nõud. Ma ei tee nalja. Päriselt. See oli minu esimene õppetund teemal “ostan odavalt ja ehitan hiljem”.

Samal ajal ostis üks sõber endale maja. Tema läks teist teed. Võttis suurema laenu, aga sai kohe sooja ja korraliku kodu. Mis te arvate… ega ma vähe kade olnud. Ilus fassaad, soe tuba, seinad, kust heli läbi ei tulnud. Kõik oli valmis.

Aga nagu vanaema ikka ütles: “Kui oma risti kanda ei jaksa, tuleb seda järel lohistada.”

Ega midagi. Hakkasin ehitama. Ja ehitan siiani. Tegelikult olen seda maja juba üle kümne aasta järjest paremaks teinud. Kõik säästud, müüdud autod ja lisatulu läksid majja. Vundamenti. Katusele. Tapeedi alla. Kanalisatsiooni. Või jumal teab kuhu veel. Ja isegi täna, rohkem kui kümme aastat hiljem, ei ole see maja valmis. Ikka on midagi teha. Vahel on tunne, et ehitan Riia linna.

Kas ma kahetsen seda ostu? Täna enam mitte. Suur kodulaen jäi võtmata ja selle üle olen siiani rahul. Praegu on minu kodulaenu jääk umbes 40 000 eurot ning maja väärtus võiks jääda kuskile 200 000 euro kanti. Nii vaadates polegi kõige hullem.

Aga… see ei ole kogu lugu.

Sest maja ei ole ainus põhjus, miks minu kohustuste summa täna on 28148€.

Olen teinud ka emotsioonioste. Laksutanud krediitkaarti. Ostnud asju lihtsalt sellepärast, et tol hetkel tundus hea mõte.

Ja vot neist räägin juba järgmises postituses.

Hetkeseis täna

Kohustused kokku: 28148 €

Näeme jälle!