Tere!
Vaatasin just, et endiselt ei ole mind leitud, instas ka 0 jälgijat… 🙂 No saab üksi rahulikult siin toimetada edasi 🙂
Pole mitu nädalat midagi kirjutanud, kuigi mõtteid selleks on olnud palju. Peamiselt on kirjutamata jätmise taga olnud lihtsalt ajapuudus. On olnud hullud nädalad, olen tegelenud erinevate asjadega nii kodus kui ka tööl ning tihtipeale lõpetanud oma tööpäeva alles Aktuaalse Kaamera alguseks.
Tundub, et olen saamas oma elu ühte suuremat õppetundi ning pahatihti tekib mõte, et saaks vaid aega tagasi keerata. 😊 Aga nagu teada, siis täna see võimalik ei ole, seega tuleb leppida sellega, mis praegu on.
Viimasel ajal olen usinalt ettevõtluse peale mõelnud. Tahtsin rohkem endast anda, et oma unistustele lähemale jõuda ja loomulikult võimalikult kiiresti, nagu ikka.
Aga karm reaalsus oli see, et kui olin pannud oma energia ja ka raha ühte ettevõtmisse, asusin selle kallal usinalt vaeva nägema ning, mis seal salata… feilisin. Ja seda täiega. Jäin mitme tuhande euro võrra vaesemaks, kuid see-eest sain kõvasti rohkem stressi, muret, vähem vaba aega ning terve hunniku demotivatsiooni täis päevi.
Naine just hüüdis, et vaatas, kuidas lapsed Jacksoni laulu järgi tantsivad. Mõtlesin, et küll tahaks ise ka laps olla, muretu! 😄
Aga… kus ma jäin? Aa, jah.
Pean tõdema, et päris valus on see ebaõnnestumine, eriti kui oled sinna pannud väga palju oma vaba aega, energiat, mõtteid ja kõike muud. Praegu tunnen end küll natuke ebakindlalt, aga mis mul muud üle jääb kui edasi liikuda? Õppetunnid on käes ja tuleb minna edasi.
Lihtne öelda, aga enne peab mõistmine seal üleval korrusele paika saama. Siis on võimalik juba enda jaoks seda asja ka positiivsemalt näha.
Eks kunagi räägin, millega hakkama sain. Või õigemini… millega hakkama ei saanud. 😊
Seniks päikest! ☀️
Pea püsti ja ikka edasi!
Lisa kommentaar