Jõudsin hetk tagasi Saaremaalt koju, käisin seal tuttaval külas ning veetsin pika nädalavahetuse.

Oohhh jaaaaah, Saaremaa kohe on üks teistmoodi maa, seal tekivad teistmoodi mõtted ja mulle tundub, et seal on kõik natuke teisiti.

Saaremaal olles tajusin seda, kuidas aeg nagu omasoodu liigub, kuidagi muretum see eluke seal, vähemalt selline tunne jäi. Käisin kohalikus poes, kus oli väga sõbralik müüja, hästi positiivne, ja tegelikult olid seda kõik need kohalikud inimesed, kellega kokku puutusin.

Oli meeleolukas nädalavahetus ning tagasiteel ootasime praami mingi tund aega, sest mandrile on nats keeruline saada, eriti pühapäevasel ajal, väga paljud liiguvad tagasi.

Vaatasin mandrilt tulevaid autosid ning panin ühe päris huvitava asja tähele. Nimelt, kui auto oli kallis, no mingi vähemalt alates 50k, siis inimesed sees naeratasid, selline positiivne vibe autos. Mida vanem ja odavam auto, seda emotsioonitumad need inimesed seal sees istusid, klaasist pilk, null emotsiooni, isegi parkivaid autosid ei vaadata… Mai tea, väga huvitav. Ütlesin naisele ka, et vaata… ta märkas samuti.

Tea, kas see peegeldab midagi? Et mida paremal järjel, seda muretum see eluke? Seda positiivsem oled?

Mõte läks kohe enda peale… Jaaa, ma oleks ilmselt ka, kui poleks neid laene ja finantsi oleks nii piisavalt, no… vähemalt nii piisavalt, et ei huvita, kas laeval maksab jäätis 1,7 € või 3,5 € tükk. 😊

Ühte ma ütlen. kui elu läheb paremaks, ma tahaks ka sinna ühte väikest suvilat. Aga elu ise ei lähe paremaks, selleks peab vaeva nägema.

Mõtlesin, et kirjutan selle postituse, et kui peaksin ära unustama, siis see on meeldetuletus. 😊

Positiivset pühapäeva!